„Maria“ on Pablo Larraíni õrn ja kummitav ood Maria Callasele

Pablo Larraín on filmilooja, kes on alati osanud ajaloolisi tegelasi vaadelda ootamatu nurga alt. Tema varasemad filmid „Jackie“ ja „Spencer“ olid sügavad psühholoogilised portreed legendaarsetest naistest, mis uurisid, kuidas kuulsus ja ajalugu neid vormisid ja murdsid.

Uus film „Maria“ lõpetab selle niinimetatud „ajalooliste naiste triloogia“ ning teeb seda erakordse õrnuse ja elegantsiga. Kui eelmised filmid torkisid oma kangelannasid valusate, peaaegu õudusfilmi meenutavate elementidega, siis „Maria“ tundub pigem olevat hell ja melanhoolne hüvastijätt, mis püüab Callast kaitsta maailma julmuse eest.

Film keskendub ooperimaailma ühe suurima tähe, Maria Callase, viimastele eluaastatele 1970. aastate Pariisis. Nelja aasta eest laulmise maha jätnud Callas elab oma suures, kuid üksildases korteris, kus ta hoolitseb puudlite eest, krõbistab ravimeid ja meenutab oma hiilgeaegu. Larraín ei püüa tingimata anda vaatajale edasi täielikku biograafiat, vaid toob ekraanile naise, kes elab omaenda legendi varjus – kord särav, kord hapralt inimlik.

Angelina Jolie kehastab Callast erakordse väärikuse ja müstilisusega. Filmi avakaader, kus ta laulab Verdi „Ave Mariat“, paneb kohe paika tooni: see on hetk, kus ta vaatab oma elule tagasi ja püüab teha rahu toimunuga. Kuigi filmis kuuleme Callase päis lauluhäält, on Jolie palju vaeva näinud, et rolli autentselt kehastada. Võib vaielda, et see on üks Jolie karjääri parimaid rolle – ta mängib Callast mitte ainult suure staari, vaid ka inimesena, kelle sisemaailm on täis igatsust ja kaotust.

Filmi visuaalne keel on silmapaistev. Operaator Ed Lachmani mustvalged mälupildid loovad kontrasti Pariisi soojade värvidega, rõhutades Callase sisemisi heitlusi ja nostalgilisi tagasivaateid. Guy Hendrix Dyas’i kunstnikutöö muudab Callase korteri justkui maailmast eraldatud paleeks, kus reaalsus ja mälestused segunevad. Vaataja võib tunda, et liigub koos Callasega läbi tema mälestuste ja unistuste, kuid ilma et film liialt seletaks või kõike lahti harutaks.

Kõrvalosades pakuvad tuge Alba Rohrwacher ja Pierfrancesco Favino Callase ustava teenijaskonnana. Samuti vilksatab ekraanil Haluk Bilginer, kes kehastab Aristoteles Onassisega seotud keerulisi mälestusi. Eriliselt meeldejääv on ka filmi poeetiline lahendus Callase suhe oma ravimitega – Kodi Smit-McPhee kehastab Mandrax ravimit, justkui isikustatud vestluspartnerit, kellega Callas arutleb elu ja surma üle.

„Maria“ on film, mis ei püüa kangelannat lõpuni lahti mõtestada. Selle asemel kutsub Larraín vaatajat veetma kahte tundi Callase seltsis ja tundma tema maailma. Filmis on terveid aariaid, mis annavad vaatajale võimaluse kogeda ooperi emotsionaalset jõudu, isegi kui ta pole ooperimaailmaga varem tuttav.

Larraíni lähenemine on peaaegu vaoshoitud, aga just see vaikus ja intiimsus muudavad filmi mõjuvaks. „Maria“ on nagu armastusavaldus mitte ainult Callasele, vaid ka kunstile endale. See on film inimestele, kes on kunagi midagi jäägitult armastanud ja pidanud sellega lõpuks hüvasti jätma.

Kas me tunneme Callast filmi lõpuks paremini? Võib-olla mitte. Kuid Larraín näib vihjavat, et see polegi peamine eesmärk. Olulisem on see, et vaataja tunnetaks seda õrna, kummitavat kaastunnet ja austust, mis voolab läbi iga kaadri. „Maria“ on ooperi film, kus iga stseen on hoolikalt komponeeritud ja kus iga vaikusehetk kõlab sama valjult kui kõrgeim noot.

Oscari-võitja Angelina Jolie kehastust maailmakuulsast ooperistaarist saab vaadata juba reedel, 19. septembril, kell 22.00 kanalil Go3 Films.