Kas Jason Statham suudab seda teha igavesti?

Jason Statham mängib tagasihoidliku välimusega sinikraed, kes osutub tegelikult eliitsõduriks – meheks, keda tema moraalikoodeks sunnib kaitsma kaitsetuid kurjategijate eest.

Tänaseks suudab Statham kehastada „hävitamatut märulikangelast“ kasvõi unes, kuid tema professionaalsus on selline, et ta ilmub võtteplatsile alati energilise ja entusiastlikuna, ükskõik mis roll teda ees ootab. Kui tema ja lavastaja David Ayer saaksid ise otsustada, teeksid nad sellise filmi igal aastal…ja publik oleks tõenäoliselt õnnelik.

Stathamil on sellised filmid nagu „Töömees“ täielikult käpas. Ta võtab vastu kõik väljakutsed ja keegi ei suuda vastu panna tema toorele jõule ja karmile pilgule. Olgu vastasteks siis tänavajõmmid või professionaalsed tapjad – tema käeväänamised toovad talle alati võidu. Paljuski on Stathami filmograafia meeldiv värskendus võrreldes näiteks Steven Seagal’iga, kus kõige olulisem erinevus on see, et Stathamil on hing ja isiksus. Kaastunne, mida tema tegelased tunnevad heade, represseeritud inimeste vastu, näib olevat tõeline – nii nagu Levon Cade vihkab süütute kannatusi, nii ka Statham ise.

Levon, Stathami tegelane filmis „Töömees“, on Chicago ehitustööline, kes otsib meelerahu ja lihtsalt rahu, pärast aastakümneid teenides merejalaväes. Keskkonnavahetus sobib talle hästi: keset Ameerikat ehitamine nõuab kindlat ja otsustavat juhtimist, mida tal on küllaga tänu ajale, mil ta välismaal pahasid maha notttis ja oma kaasvõitlejaid päästis. Boonusena ei ava keegi betoonivalamisel tema vastu tuld. Ent ühel päeval ilmub ehitusplatsile narkokaupmeeste kamp, kes tekitab pahandust ja Levon on sunnitud taas kasutama oma erioskusi ja nad tööriistade abil minema saata (meeldetuletuseks, et ta on ikkagi töömees).

Sealt edasi röövivad kurjategijad Jenny (Arianna Rivas), tema ülemuste Joe (Michael Peña) ja Carla (Noemi Gonzalez) tütre, ning film muutub „Man on Fire“ odavversiooniks. Joe ja Carla paluvad Levonil Jenny tagasi tuua, kuid ta keeldub…umbes viieks minutiks…kuni tema parim sõber ja endine ametivend Gunny (David Harbour) ta ümber veenab. Seejärel asub ta Jenny jälgi ajama, hävitades halastamatult kõik kurjategijad, kes tema teele jäävad, mille jooksul muutub tegevus üsna segaseks. „Töömees“ on igas mõttes laiali, pendeldades Vene maffia, korrumpeerunud politseinike ja mootorratturite jõugu vahel.

Kuigi süžee on tuttav, siis on äratuntav ka Stathami kohalolek, mis annab Ayerile ja kaasstsenarist Sylvester Stallone’ile nende klišeede keskel tasakaalu. Isegi tema nõrgemates filmides muudab Stathami karisma filmi vaadatavaks. „Töömees“ jääb tema portfoolio skaalal keskele: paar sammu allapoole tema esimesest koostööst Ayeriga, filmist „Mesinik“ (2024) ja mitu sammu kõrgemale näiteks filmist „Viimane piir“ (2013). Vaatamata mõningale kohmakusele on film siiski piisavalt meelelahutuslik. Tõenäoliselt unustad suure osa süžeest juba lõputiitrite ajal, nagu film ise unustab, et Levonil on ka oma tütar Merry (Isla Gie), keda ta oma otsingute käigus peaaegu et ignoreerib.

Küsimus on aga selles, kas Statham tahabki, et tema karjääri just nii mäletataks ja kas publik soovib teda just sellisena näha. Statham on kahtlemata märulite maailmas legendistaatuses. Tundub isegi, et ta on sündinud sellesse rolli: füüsiliselt muljetavaldav ja hirmuäratav, ent samas humoorikas ja sümpaatne. Kuid filmid nagu „Spioon“ (2015) või tema koostööd Guy Ritchie’ga – varasemad „Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne“ (1998) ja „Teemandirööv“ (2000) ja hilisem „ Missioon Fortuuna suur pettus“ (2023) tuletavad meelde, et ta surub oma komöödia- ja sarmivõime alatihti tahaplaanile, et keskenduda märulile. Ta on suuteline palju enamaks kui vaid meeste seina seest läbi löömiseks või kümnete käsilaste mahalaskmiseks, kuigi me oleme tänulikud, et ta seda nii hästi teeb ka 60. eluaastale lähendes.

Samas teised näitlejad tema liigast, näiteks Tom Cruise, saavad aeg-ajalt kannapöörde teha. Kui Cruise tahab „Võimatu missiooni“ frantsiisist pausi, siis ta ka saab seda. Pärast kaheksanda peatüki lõpetamist suundub ta hinnatud draamafilmide stsenaristi Alejandro González Iñárritu uude filmi, mis peaks ilmavalgust nägema 2026. aasta lõpus. Võrreldes sellega on Stathami tulevased projektid seotud märulilavastajatega Jean-François Richet ja Ric Roman Waugh. Keegi ei peaks oma karjääri kujundama üksnes auhindade nimel ning on kiiduväärt, et Statham valib projekte, mis teda huvitavad, mitte neid, mis toovad jalge alla punase vaiba. Ausalt öeldes võiks selliseid karjääriinimesi olla rohkem. Tema ja tema publik on paremas seisus, kui ta jääb truuks sellele, mis tema puhul töötab.

Aga kui Stathamil kunagi lagi ette jõuab ja filmid nagu „Töömees“ muutuvad tema jaoks füüsiliselt liiga kurnavaks, siis mis edasi? Ehk peaks ta naasma „Spioon“ sarnaste projektide juurde – mitte tingimata antud filmi järje juurde, vaid midagi samasugust, kus ta saaks lihased lõdvaks lasta ja proovile panna oma humoorikuse. Statham on suuteline rohkemaks kui rusikahoopideks ja jooksmiseks. Võib-olla oleks aeg?

Vaata Jason Stathami viimast filmi „Töömees“ juba pühapäeval, 19. oktoobril, kell 22.00 kanalil Go3 Films.