„Fantastiline härra Reinuvader“ on ikka veel fantastiline

Wes Anderson on režissöör, kelle looming on äärmiselt omanäoline ja seetõttu ka äratuntav. Tema stiil, muusika kasutus, dialoog ja lood eristuvad selgelt kogu filmitööstuses. Anderson on alati ujunud vastuvoolu tänapäevasele filmitegemise traditsioonile, ammutades inspiratsiooni mineviku trendidest ning kujundades samal ajal oma unikaalset suunda.

Tema filmid on sageli veidrad tragikomöödiad, kuid 2009. aastal ilmus „Fantastiline härra Reinuvader“, mis murdis seni järgitud mustri. Roald Dahli samanimelisel raamatul põhinev film on üks parimaid ekraniseeringuid, mis on kirjandusteosest filmiks vändatud.

Kuid mis muudab selle filmi nii eriliseks ja armastatuks? Esiteks on häälnäitlejate valik suurepärane. Härra ja proua Reinuvaderi rollides astuvad üles George Clooney ja Meryl Streep, lisaks neile ka Andersoni sagedased koostööpartnerid nagu Willem Dafoe, Owen Wilson, Bill Murray, Jason Schwartzman ja Adrien Brody. Andersonile omane napp ja vaimukas dialoog sobib suurepäraselt ka stop-motion animatsiooni ning sulandub hästi Dahli looga.

Tehnilisest vaatenurgast on tegu tõelise meistriteosega. Filmi lavad ja enam kui 500 nukku on detailideni viimistletud. Ainuüksi filmimisele kulus peaaegu aasta. Esialgu ei saavutanud film suurt edu, kuid nagu paljude Andersoni filmide puhul, on see aastatega kogunud lojaalse austajaskonna.

Andersoni visuaalne käekiri on koheselt äratuntav – tema filmid on esteetiliselt kaunid ja sümmeetriliselt üles ehitatud. Kasutusele tulevad kiired kaamerapöörded, „jälitav“ filmimine ja täpsed liikumised. Igal filmil on läbiv värvipalett, mis väljendub nii kostüümides kui ka lavakujunduses. „Fantastiline härra Reinuvader“ on visuaalselt sügisestes toonides: oranž, punane, pruun ja kollane. Andersoni filme on tihti nimetatud “ellu äratatud muinasjuturaamatuks” ning see kirjeldus on igati sobiv – filmides on teatud muinasjutuline ja unenäoline hõng.

Muusikaliselt eelistab Anderson nostalgilist stiili, kasutades tihti 1960.–1970. aastate muusikat. „Fantastiline härra Reinuvaderi“ instrumentaalse heliriba on loonud Oscari-võitja Alexandre Desplat, kes on Andersoniga korduvalt koostööd teinud. Desplat’ muusika on sageli mänguline ja elav, kuid suudab ka vajadusel luua sügavamalt mõjuvaid hetki.

Kuigi tegemist on animatsiooniga, ei ole see klassikaline “perefilm”. Seda saab küll koos perega vaadata, kuid filmi tonaalsus on kohati tõsine ja sügavalt mõtisklev. Süžee on moraalselt keeruline, kus puudub selge kangelane. Härra Reinuvader on varas ning just tema tegutsemine käivitab sündmusteahela. Samal ajal on mehed, kellelt ta varastab, ise samuti ebasümpaatsed. Kuid ka need süngemad hetked ei välista seda, et noorem publik võib filmi nautida.

Pärast filmi on Andersoni tööd eemaldunud reaalsusest. Ta on hakanud kasutama miniatuurseid lavakujundusi ja mudeleid ka mängufilmides, isegi kui need ei näi realistlikud. Üheks selliseks näiteks on „Grand Budapest Hotel“. See ei ole sugugi halb asi – vastupidi, Andersoni viimased filmid mõjuvad justkui elavate maalidena.

„Fantastiline härra Reinuvader“ on üks Wes Andersoni silmapaistvamaid ja mõjukamaid teoseid. Selle visuaalne esteetika ja laialdane sihtrühma kõnetavus on muutnud selle animatsiooniklassikaks. Kui ka sina soovid saada osa sellest imelisest maailmast, siis vaata seda kahe Oscariga nomineeritud filmi juba reedel, 23. mail, kell 18.30 Go3 Films kanalil.