Kui täpne on film „Konklaav“ paavsti päris valimiste kujutamisel?

Katoliku kiriku uue paavsti valimise salajane protsess toimus selle aasta 7. mail, kaks nädalat pärast endise paavsti Franciscuse surma.

Nüüdseks on konklaav lõppenud ja kirikul on uus juht, ameeriklane paavst Leo, kuid juba enne selle algust tekitas püha sündmus palju huvi – eriti nende seas, kes olid näinud Oscariga nomineeritud filmi “Konklaav”, mis jutustab just paavsti valimistest. Paljud filmifännid arvasid, et neil on tänu filmile aimu, kuidas protsess tegelikult käib. Aga kui täpne see film päriselt oli?

Filmis kehastab Ralph Fiennes kardinal Thomas Lawrence’it, kardinalide kolleegiumi dekaani, kelle ülesanne on juhtida konklaavi pärast paavsti surma. Filmi jooksul tulevad päevavalgele erinevad saladused ja skandaalid, mis puudutavad kardinale, kes on ise võimalikud paavsti kandidaadid.

Film jääb truuks protseduuri põhiloogikale, kuid liialdab kardinalide käitumisega

Filmi üldine kujutlus konklaavi korraldusest on üsna täpne, kuigi selle osalised harrastavad tegevusi, mis päriselus oleksid keelatud. Gonzaga ülikooli religiooniõppe lektor B. Kevin Brown ütles, et film näitab antud protseduuri „korralikult“, kuid märkis ka mõningaid ebatäpsusi. Näiteks ei kandnud mõned filmis osalenud kardinalid täiesti korrektseid vaimulikke rõivaid ning konklaavi eelne missa toimus ilma altarita, mis on tavaliselt rituaali keskne osa. Lisaks sisaldab film sündmusi, millel pole katoliku kiriku ajaloos ühtegi avalikku näidet.

“Konklaav” on enamasti täpne hääletuse, suitsuvärvide ja konklaavi kestuse osas

Pärast paavsti surma võtab kiriku juhtimise ajutiselt üle kardinalide kolleegium. Hääleõigus on ainult kardinalidel, kes on nooremad kui 80 aastat. Mais toimunud konklaavil osales 133 valijat 71 riigist, kaks kardinali jäid tervislikel põhjustel kõrvale.

Enne konklaavi toimusid nn üldkongregatsioonid, kus kardinalid arutasid kiriku tulevasi suundi. Nagu filmiski, toimus hääletus Sixtuse kabelis Vatikanis.

Film näitab hääletusprotsessi üsna täpselt: iga kardinal kirjutab oma valiku salajasele sedelile, viib selle karikasse, lausub palve ja laseb sedelil sinna kukkuda. Päevas toimub neli hääletusvooru, kuni keegi saab kahekolmandikulise häälteenamuse. Pärast iga vooru põletatakse sedelid – must suits tähendab, et uut paavsti veel ei valitud ja valge suits, et valik on tehtud.

Filmiväliselt oli ka tänavune konklaav selles mõttes realistlik – uue paavsti valimine võttis kolm päeva, mis vastab ajaloolisele keskmisele. Viimase 200 aasta jooksul pole ükski konklav kestnud kauem kui nädal.

Filmi kardinal rikub konklaavi rangeid reegleid

Filmis näidatakse, kuidas kardinal Lawrence suhtleb väljaspool konklaavi monsignor Raymond O’Malleyga, saades temalt infot nii teiste kardinalide mineviku kui ka väliste sündmuste kohta, näiteks plahvatuse kohta Roomas Piazza Barberinis. Brown selgitas, et selline suhtlus oleks tegelikus konklaavis reeglite räme rikkumine – kardinalid on kogu protsessi ajaks täielikult isoleeritud ega pääse ligi telefonidele, televisioonile ega muudele sidevahenditele.

Salajane “in pectore” kardinal ei saaks tegelikus elus osaleda

Filmis ilmub ootamatult kardinal Vincent Benitez, kelle paavst oli nimetanud kardinaliks salaja ehk “in pectore”. Filmis otsustab Lawrence, et Benitezel on õigus osaleda valimistel, kuid tegelikus kirikus ei oleks see lubatud. Kui kardinali nimi pole enne paavsti surma avalikustatud, kaotab ta pärast paavsti surma oma staatuse ega saa osaleda konklaavil.

See on kiriku kanoonilise õiguse reegel. Paavst Johannes Paulus II nimetas oma ametiajal neli “in pectore” kardinali, kuid ühe neist nime ei avalikustatud enne tema surma 2005. aastal ja seetõttu ei loetud seda isikut kunagi ametlikult kardinaliks.

Skandaalid ja kuulujutud – nii filmis kui päriselus

Filmis kerkivad konklaavi ajal esile skandaalid, mis rikuvad kahe peamise kandidaadi, kardinal Joshua Adeyemi ja kardinal Joseph Tremblay, mainet. Brown selgitas, et tegelikus elus püütakse sellised probleemid lahendada enne konklaavi algust, mitte selle ajal.

Reaalses kirikupraktikas toimub poliitikat ja lobitööd, kuid kardinalid püüavad tagada, et ükski skandaaliga seotud kandidaat ei saaks valituks. Sarnane olukord tekkis hiljuti, kui kardinal Angelo Becciu, kes kaotas 2020. aastal oma õigused ja mõisteti 2023. aastal süüdi finantskuritegudes, väites enne kevadist konklaavi, et tal on endiselt hääleõigus. Paavst Franciscuse kirjad, mille avaldas kardinal Pietro Parolin, kinnitasid siiski, et Becciu ei tohi osaleda.

Sellised vaidlused toimuvad tavaliselt üldkongregatsiooni ajal, enne kui kardinalid isoleeritakse. Brown lisas, et pole haruldane, et kardinalid levitavad kuulujutte kandidaatide kohta, keda nad ei soovi näha valituna – nii juhtus isegi Franciscuse endaga 2013. aastal, kui levitati juttu, et tal on vaid üks kops.

Vaata seda palju kiidetud ja Oscariga nomineeritud linateost juba laupäeval, 15. november, kell 20.00 kanalil Go3 Films.