Jaapani animatsioonistuudio, mis vallutas maailma!

Tänapäeva filmimaailmas on raske leida inimest, kes poleks vähemalt kaudselt kokku puutunud Studio Ghibli loominguga. Kuigi nimi ise ei pruugi kõigile koheselt tuttav olla, kõlavad paljudele kindlasti tuttavalt sellised teosed nagu „Vaimudest viidud“, „Printsess Mononoke“ või „Howli liikuv kindlus“. Need filmid ei ole pelgalt animatsioonid, vaid terviklikud kunstiteosed, mis on muutnud arusaama sellest, mida animatsioon üldse suudab olla.

Studio Ghibli asutati 1985. aastal režissööride Hayao Miyazaki ja Isao Takahata ning produtsendi Toshio Suzuki koostöös. Kuid nende ühine teekond algas aga juba palju varem, sest 60ndatel töötasid nad koos erinevate Jaapani animatsiooniprojektide kallal. Aastatepikkune kogemus ja ühine loominguline nägemus viisid lõpuks oma stuudio loomiseni, mille eesmärk oli tuua animatsioonikunsti värsket ja julget lähenemist.

Stuudio nime valik ei olnud juhuslik. Sõna “Ghibli” pärineb itaalia keelest ja viitab kuumale kõrbetuulele, sümboliseerides soovi tuua animatsioonimaailma uus ja värske hingamine. Kuigi selline ambitsioon võis esialgu tunduda suurejooneline, tõestas stuudio üsna kiiresti, et see ei olnud pelgalt sõnakõlks. Juba nende esimesed filmid pälvisid tähelepanu nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt.

Oluline verstapost stuudio loomise eel oli film „Tuulte oru Nausikaa“, mille lavastas Miyazaki. Kuigi see ei olnud ametlikult Studio Ghibli toodang, sisaldas see mitmeid elemente, mis said hiljem stuudio kaubamärgiks: keskkonnateemad, tugev naispeategelane ning detailne ja läbimõeldud maailm. Filmi edu andis kindlustunde luua oma stuudio ning jätkata samas vaimus.

Järgnevatel aastatel hakkas Studio Ghibli järjekindlalt tootma filme, mis erinesid selgelt tollasest peavoolu animatsioonist. Näiteks „Taevane kindlus“ tõi esile Miyazaki huvi lennunduse ja mehhaanika vastu, mis oli inspireeritud tema perekondlikust taustast. Filmide visuaalne keel oli rikkalik ja detailne ning lood sidusid fantaasia ja reaalsuse viisil, mis kõnetas laia publikut.

1988. aastal ilmusid korraga kaks olulist teost: „Minu naaber Totoro“ ja „Tulekärbeste haud“. Kuigi esimene neist ei saavutanud kohe suurt majanduslikku edu, kasvas sellest aja jooksul kultusfilm, millest sai üks stuudio sümboleid. See näitab hästi, kuidas Ghibli filmid ei pruugi alati kohe massidesse jõuda, kuid nende väärtus püsib ja kasvab ajas.

Tõeline läbimurre saabus 1990. aastatel, kui stuudio hakkas jõudma ka rahvusvahelise publikuni. Eriti oluline oli siin „Printsess Mononoke“, mis käsitles keerulisi teemasid nagu looduse ja inimkonna konflikt, tehnoloogiline areng ning moraalsed valikud. Film oli nii kriitikute kui ka kommertslikult edukas ning näitas, et animatsioon võib käsitleda sügavaid ja universaalseid teemasid ilma oma ligipääsetavust kaotamata.

Sellele järgnes 2001. aastal ilmunud „Vaimudest viidud“, mis tõi Studio Ghiblile ülemaailmse tuntuse. Film võitis Oscari parima animafilmi kategoorias ning pälvis tunnustust ka Euroopa filmifestivalidel. See edu kinnitas lõplikult, et Ghibli ei ole pelgalt Jaapani fenomen, vaid globaalne kultuuriline jõud.

Selles kontekstis on ka „Howli liikuv kindlus“ oluline osa stuudio loomingust. Film kannab endas kõiki Ghiblile omaseid jooni: visuaalset meisterlikkust, emotsionaalset sügavust ja tugevaid karaktereid. Samas jätkab see stuudio traditsiooni käsitleda tõsiseid teemasid läbi fantaasiafiltri, muutes need arusaadavaks ja kõnekaks igas vanuses vaatajatele.

Studio Ghibli eripära seisnebki selles, et nende filmid ei alahinda oma publikut. Lood on mitmekihilised, tegelased inimlikud ja maailmad detailirohked. Tihti on keskmes noored naised, kes arenevad loo käigus ning leiavad oma koha maailmas. Samuti on läbivaks teemaks inimese ja looduse suhe, mis on tänapäeva kontekstis eriti aktuaalne.

Aastate jooksul on stuudio läbinud mitmeid muutusi, sealhulgas koostöö suurte rahvusvaheliste partneritega ning liikumine voogedastusplatvormidele. See on avanud nende filmid uutele põlvkondadele ning võimaldanud Ghibli loomingul jõuda veelgi laiema publikuni.

Pärast mitut pensionile jäämise teadet on Hayao Miyazaki korduvalt filmitegemise juurde tagasi pöördunud. Film „Tuul tõuseb“ käsitles leiutamise moraalset koormat, samas kui „Poiss ja haigur“ (2023) keskendus kaotusele ja pärandile ning pälvis 2024. aastal Oscari parima animafilmi kategoorias.

Kuigi Miyazaki on korduvalt teatanud oma pensionile jäämisest, kinnitab tema järjepidev naasmine loomingusse tema erakordset pühendumust ja mõju filmikunstile. Tema ja kogu Studio Ghibli pärand on jätnud sügava jälje nii animatsiooni kui ka filmikunsti laiemalt.

Kokkuvõttes võib öelda, et Studio Ghibli ei ole lihtsalt animatsioonistuudio, vaid nähtus, mis on muutnud viisi, kuidas lugusid jutustatakse ja kogetakse. Nende filmid, sealhulgas „Howli liikuv kindlus“, pakuvad midagi enamat kui meelelahutust – need kutsuvad vaatajat mõtlema, tundma ja avastama maailma uue nurga alt.

Ning sellega kutsumegi teid filmi „Howli liikuv kindlus“ vaatama juba laupäeval, 11. aprillil, kell 20.00 Go3 Films kanalil.