“Igaviku väravas” – piinatud kunstiku tõestisündinud loo taust

Film „Igaviku väravas“ jutustab legendaarse kunstniku Vincent van Goghi viimastest eluaastatest Lõuna-Prantsusmaal. Film põhineb kunstniku eluloo teadaolevatel faktidel, kuid režissöör Julian Schnabel on lisanud ka kujutluslikke detaile, et luua veelgi rikkalikum portree kunstniku elust.

Nagu ajakirja TIME filmikriitik Stephanie Zacharek on öelnud: „Schnabel toetub sellele, mida me teame ja spekuleerib selle üle, mida me ei tea, püüdes vaatajale ette manada, milline oli maailm läbi Van Goghi silmade ja tema nahas elades.“

Filmi peaosatäitja Willem Dafoe on nimetanud seda pigem „impressionistlikuks portreeks“ kui tavapäraseks eluloofilmiks. 2019. aasta jaanuaris oli Dafoe oma rolli eest nomineeritud ka parima meesnäitleja Oscarile.

Järgnevalt: mis filmis vastab tõele ja mis on väljamõeldis?

Van Gogh oli tegelikult palju noorem kui Dafoe

Filmis kujutatakse Van Goghi märksa vanemana, kui ta tegelikult oli. Teda kehastav Willem Dafoe oli võtteperioodil 63-aastane, samas kui Van Gogh suri 37-aastaselt.

Kuigi Van Gogh sõltus rahaliselt oma vennast Theost, teenis ta siiski ka ise veidi tulu

Theo van Gogh oli oma vanema venna jaoks äärmiselt oluline, pakkudes nii emotsionaalset kui ka rahalist tuge. Ta andis Vincentile iganädalaselt raha ning tegutses tema kunstimüüjana.

Levinud müüt, et Van Gogh müüs elu jooksul vaid ühe maali, ei vasta siiski tõele. Kuigi tema kunst ei taganud talle majanduslikku iseseisvust, õnnestus tal aeg-ajalt oma töid müüa. Van Gogh Museumi andmetel ei ole täpne müüdud teoste arv teada, kuid maalide, tellimustööde ja joonistuste peale kokku oli neid „rohkem kui paar“.

Van Goghi vaimuhaiguse ja haiglaravi kujutamine oli üldjoontes täpne

Siiani puudub üksmeel selles, millist haigust Van Gogh põdes. Nagu filmis kujutatud, halvenes tema vaimne seisund Arles’is viibimise ajal märgatavalt.

Kõik algas kurikuulsa juhtumiga, mil ta pärast tüli kunstnik Paul Gauguiniga lõikas endal ühe kõrva ära. Van Goghil esines perioodilisi vaimseid kokkuvarisemisi, mille ajal ta kaotas sideme reaalsusega. Film jääb üsna truuks faktidele, mis puudutavad tema korduvaid haiglaravis viibimisi elu viimastel aastatel.

Van Gogh ei olnud päriselt nii suur heidik, kui filmis kujutletud

Film keskendub tugevalt negatiivsele vastukajale, mida Van Goghi looming väidetavalt pälvis ning rõhutab, kuidas teda ümbritsevad inimesed teda ei mõistnud. Tegelikkuses ei olnud ta Pariisi kunstiringkondades sugugi täielik tõrjutud.

Arles’is viibimise ajal pidas ta aktiivset kirjavahetust mitmete kolleegidega. Lisaks Gauguinile oli ta lähedane ka kunstnikega nagu Paul Signac ja Émile Bernard.

Oma elu jooksul sai ta ka rohkem kui ühe positiivse arvustuse ning mitmeid tema töid eksponeeriti mainekates salongides Pariisis ja Brüsselis.

Tõenäoliselt tulistas Van Gogh end ise, mitte ei tapetud teda kahe poisi poolt

Filmi kõige vaieldavam detail puudutab Van Goghi surma asjaolusid. Linateos kujutab, et teda tabas juhuslik kuul, mille lasid kaks relvaga mänginud poissi.

Ajaloolaste seas on siiski üldiselt aktsepteeritud seisukoht, et Van Gogh tulistas end rindkeresse ise. Kuna juhtunut ei näinud keegi pealt, ei saa alternatiivset versiooni täielikult välistada, kuid enesetapu versiooni on kahtluse alla seatud väga harva.

Vaata seda Oscariga nomineeritud linateost juba pühapäeval, 22. veebruaril, kell 13.30 kanalil Go3 Films.