fbpx
logo
logo
Esileht
Uudised
Home3 tehnikute tõestisündinud lõbusad lood
03/06/2021

Home3 tehnikute tõestisündinud lõbusad lood

Home3 teleteenust aitavad paigaldada ja üles seada meie toredad tehnikud kõikjal üle Eesti. Paljud neist on seda tööd teinud juba aastakümneid ning selle aja jooksul on kogunenud palju toredaid lugusid, mida ka teistega jagada. Täna räägib meile oma seiklustest Home3 Pärnumaa tehnik Margus, kes on satelliitandmesidega tegelenud selle Eestisse tuleku algusest saati. 

1. Aastaid tagasi oli tellitud paigaldus uude uhkesse eramusse. Vastavalt minu näpunäidetele olid elektrikud kaablid juba eelnevalt ära vedanud, nii et kõik sujus suurepäraselt. Paigaldus oli majas tellitud nelja kohta ning kliendil olid telerid juba oma planeeritud kohtadel. Klienti ise polnud kodus, kuid pidi tulema lepingu allkirjastamise hetkeks. Kolm telerit leidsin üles, kuid neljandat pole kuskil. Helistasin siis kliendile ja tema vastu, et vaadaku ma WC-sse. Tõepoolest – WCs teler kenasti seinas. Kui klient tuli allkirjastama, siis küsisin ääri-veeri, et noh miks siis WC-s… “Tulemas on jalgpalli MM ning kujutad Sa ette, et mul jääb häda tõttu tähtis värav nägemata?” oli kliendil täiesti loogiline vastus olemas.

2. Olles aastaid satelliittelevisiooniga tegelenud jääb huvitavaid detaile silma ka välismaal. Meenub, kui nägin, kuidas paraboolantenn oli paigaldatud välisukse külge. Tõsi küll, see oli rõdu ukse küljes, kuid kohe tuli silme ette, kuidas vanaema teeb rõduukse lahti ning vanaisa ei riidle: “Pane uks kinni, külm hakkab!”, vaid: “Pane uks kinni, huvitav spordiülekanne käib!”

3. Hulk aastaid tagasi kutsuti rikkele: pilt kaob ära. Sõitsin kohale – kõik töötab, pilt ees! Klient ohkas, et kui meistrimees kohal, siis on ikka kõik korras. Juba järgmisel päeval samalt kliendilt uus kõne – pilt kaob, aga õhtuti! Leppisime kokku, et saan tulla alles pärast kümmet õhtul. Mis oli aga kohale minnes olemas – pilt! Kenasti pakuti suupistet ja keelekastet, ootasime kannatlikult. Ei midagi.
Sain vaevalt koju, kui kliendilt kõne: “Pilt läks, pilt läks!” Lubasin hommikul uuesti läbi astuda ning keerasin põhku. Keset ööd läks järsku uni pealt ning tekkis heureka-mõte! Hommikul tormasin kliendi manu ning esimese asjana käskisin kliendil voodisse heita. Oleks keegi selle proua nägu näinud, kui sellise palve esitasin – miljoni dollari vaade! Ja nii oligi – kaabel oli litsutud voodijala alla ning kui õhtul klient magama läks, tekkis kaablis kerge lühis, mis rikkus signaali vastuvõtu.

4. Meenutus aastast 1992. Tollal olid satelliitantennid suured, 1,8-2 m, sest analoogsignaali vastuvõtt vajas tugevat võimendust. Et selline suur antenn seinale saada, tuli tänapäevaga võrreldes palju vaeva näha, kuna rauast kinnitused olid suured ja kohmakad ning antenni üles saamiseks vaja hulk toorest jõudu. Puude tõttu oli antenn vaja paigaldada teise korruse kõrgusele, kuid peremees oli tellinud mitte autotõstuki, vaid lahtitõmmatava veneaegse tuletõrjeredeli. Minu kohale jõudes oli redel juba paigas ja mina seda ka rohkem ei näppinud. Kui antenni seinakinnitus oli paigas alustasin kõige raskemat osa ehk paraboolantenni üles viimist. Olin juba teise korruse kõrgusel ning võtsin nagu võimlejad ütlevad „lähtepositsiooni“, kui kuuldus pahaendelist kolinat ning tundsin end sõitvat alla. Eks peremees oli jätnud redeli lukustid fikseerimata või olid need juba vanadusest pehmeks muutunud, igal juhul lendasin koos suure paraboolantenniga alla ning juhtumisi ka läbi suure toa akna. Kuulnud klirinat ja muid kahtlaseid helisid saabus suurde tuppa perenaine, kes nägi oma klantsitud toas meeletut kahju sündimas ning üht verist satimeest, kes küll elus, kuid räsitud olekuga. Selle peale sai proua närvivapustuse ja olevat veel mitu tundi pomisenud: “Oli meile nüüd vaja seda taevakino…” Hiljem ta muidugi leebus ja vaatas telerit hea meelega. Õnneks polnud mul erilist häda ning peremehe pakutud konjak parandas nii närvid kui ka haavad.

5. Satelliittelevisiooni algusaegadel oli selle omamine veidi ka staatuse ja jõukuse näitaja. Kord läksin teenust paigaldama Võrtsjärve äärde. Kuna kõikjal olid puud ees, siis ainus koht antenni paigalduseks oli abihoone, mis sisuliselt oli välikäima, aga vundamendiga ja tugev. Kõik hästi, pildi sai ette. Kohtasin mõni aeg hiljem klienti ja ta kurtis, et naabrid pidavat nüüd sosistama, et naabrimehel pole oma rahaga enam muud teha, kui panna teleteenus vetsu…

6. See lugu juhtus paar aastat tagasi paigaldusele sõites. Kuna jõudsin kohale mõned minutid enne klienti, siis vaatasin maja ümber ringi, kuhu saab antenni paigaldada. Taamal oli pika trossi küljes ketis tohutu koeravolask ning peremees läbi telefoni mainis, et kett majani ei ulatu. Uurisin maja, kui miski ütles, et ma pole enam üksi… ja nii see ka oli! Teadmata põhjusel oli koeravolask ketist valla pääsenud ning urises mu jala juures teatavate mõtetega. Mõtlemisaega oli vähe ning otsustasin koerale kõvahäälset epistlit lugeda, kui inetu on minu peale haukuda… See tekitas hetkeks koera peas segadust ning edasisest konfliktist päästis mind majast mööda vurav kirjakandja ratas. “Elagu Eesti Post!” jõudsin veel mõelda, kui oma autosse sulgusin. Seega, mitte kunagi ei tohi maal kojukannet sulgeda!

Kui soovid Home3 teleteenuse kohta lisainfot, siis võta meiega ühendust veebilehe all paremal nurgas oleva vestlusakna kaudu, kirjuta info@home3.ee või helista numbril 698 9000.

Tagasi
1 / 3
gallery img
close
next

Teade edukalt edastatud

Sinu kiri on edastatud, täname!

close